Keskealise naise mõtted

Olen alati trenni teinud ja seda teha armastanud. Ometi on viimased paar aastat, ütleks, et kohe kui 40 kukkus, treenimine erakordselt raske ja teinekord isegi vastumeelne.

Esiteks tekkis 40selt alateadlik hirm, et olles nüüd ametlikult keskealine, siis äkki teen endale trennis liiga. Ma treenisin varem jõusaalis üsna korralike raskustega ning astusin järsku sisuliselt oma PR-idelt kümme sammu tagasi beebiraskustega treenimise juurde. Kes vähegi rasket jõutrenni on teinud, teab, et iseenda ületamine on enam-vähem suurim võlu trenni juures. Tugevamaks saamine. Ja kui järsku sa enam ei julge, siis tekib küsimus, et milleks üldse?

Vaevlesin selle “milleks üldse” käes ikka väga pikalt. Poole vinnaga proovisin ikka trennis käia ja loomulikult mida rohkem trenni karta, seda tõenäolisemad on ka vigastused tulemas. Olen kümme aastat ühe ja sama tehnikaga RDL-e teinud ilma end vigastamata ja nüüd järsku – beebiraskusega – tõmbasin selja ära, sest hakkasin üle mõtlema ja proovisin tehnikat “lihvida” (olgugi, et vajadust selleks polnud). Palju õnne.

Nüüd aga hakkan vaikselt seda “milleks üldse” teadmist tagasi saama. Ma ei treeni enam selleks, et ennast ületada või selleks, et kuidagi esteetiliselt oma keha vormida. Ma treenin selleks, et kümne aasta pärast oleksid mu luud ja lihased nii piisavalt tugevad, et jaksaksid kahel jalal kõndida, et suudaksin ise oma kotte tassida ning saaksin igapäevaste toimingutega hakkama.

Üha enam näen naisi 50+ ja 60+, kes maadlevad luude deformeerumisega ja hõrenemisega, liigeste kulumise jmt-ga. Ma ei taha olla üks neist. See on tõesti midagi, mida ma pelgan. Ei taha tulevikus saada hormoonsüste, et elada valuvabamalt. Seega teen praegu pigem jõutrenni, et oma tuleviku-mina säästa.

Ma olen selle poole vinnaga treenimise perioodil kaotanud tohutult lihasmassi ja jõudu, mis tähendab, et ma ei treeni enam ligilähedalgi paari aasta tagustele raskustele, aga ma treenin. Ma proovin treenida targalt – teha pigem vähem kordusi, aga kvaliteetselt ja piisava koormusega. Pigem baasharjutusi ja vabaraskusi kasutades kui masinatega isoleeritult.

Nüüd, kus kevad hiilib ligi, tahan hakata rohkem ka õues liikuma. Mitte jooksma, sest seda mu põlved ja puusad ei kannata juba aastaid – põrutus praeguse kaaluga on liiga raju, aga kõndima. Kunagi üks esmaabi koolitaja ütles, et südametervise heaks on vaja lihtsalt 30 minutit värskes õhus jalutada. Ja selle eesmärgi ka võtsin – 30 minutit värskes õhus. Mitte 10 000 sammu, mitte 5 km. Ma tean, et see poleks hetkel mu elus jätkusuutlik lubadus. Aga 30 minutit päevas on tehtav.

Ma tunnen, et mu liikumise mojo on naasmas – mitte veel päris kohal, aga tean, et ta liigub minu suunas, sest saan aru, miks ma liigun ja trenni pean tegema. Teisalt tunnen, et näiteks sotsiaalmeedia, mis maalib enamikest inimestest imeinimeste pildi, tekitab aeg-ajalt tunnet, et kas ma ei tee piisavalt? Kas ma olen laisk lohe, kes ei viitsi 10 000 sammu päevas teha? Kas ma olen saamatu, et ei suuda valmistatud tervislike toitudega päevas piirduda ja lihtsalt pean ühe kaneelisaia või kohupiimapiruka kohvikust ka ostma? Et kõik teised suudavad, kuidas siis mina ei suuda?

Aga ma ei ole siin selleks, et maalida ideaalset pilti. Mind see ideaalne pilt ei motiveerinud ega aidanud. Küll aga ehk aitab minu maalitud reaalne pilt kedagi kasvõi selles, et ta ei tunneks end saamatu luuserina, sest ei ela ideaalset elu.