Keskealise naise mõtted

“Ma jälle elus, olen kolmkend kuus ja kuus… mul on nii vedand…”

Tegelikult olen veel kolmkend kuus ja viis, aga õige pea… ja tegelikult vahet ei olegi, sest kõik muutus juba 40selt. Nii nagu kõik muutus ka 30selt ja 20selt. Miskipärast on iga uus kümnend alguses väga murranguline. Nüüd lihtsalt murrab iga-aastasel edasi.

Mu pea ei võta vastu, et olen “keskealine”. Hingelt olen maksimaalselt 30. Aga on märke, mis viitavad sellele, et pean passi vaatama. Trennid mõjuvad teisiti, taastumisaeg on hoopis muu, enesevigastamise oht on suurem, ilmastik mõjutab liigeseid ja luid, ma olen väsinud – ja viimast mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Pohmellid on hullemad ja ega pidutseda üle kella kümne ei jaksagi. Või noh, mis pidutsemine see kahekesi koduseinte vahel ikka on.

Aga see pole veel kõik. Kõige enam on mind pannud mõtlema hoopis see, et mul on veel kõvasti üle 20 aasta jäänud pensionini, ca pool oma tööelust on veel ees. Ja mul on kopp ees. Ma tunnen, et minu valdkond on end ära ammendanud, ma ei jaksa enam anda nii palju nagu jaksasin kümmekond aastat tagasi, ma ei jaksa võtta vastu võimalusi, mida elu teele veeretab, sest olen nende vastu huvi kaotanud. Ja mis kõige hullem – mulle endale tundub, et olem viimased 20 aastat kandnud maski – sellist, mida justkui minu tööliin minult eeldab.

Olen sügavalt introvertne inimene. Kui võimalik oleks, hoiaksin telefoni alalõpmata do not desturb peal, väldiksin võõrastega small talki ja suhtleksin vaid nendega, kellega päriselt tahan. Aga ma olen harjunud teesklema (noh – fake it, till you make it) ning oma sisemist introverti alla suruma. Ega kui ei teaks, ei saaks arugi – nii on mulle paljud öelnud. Jah, ma suudan seda varjata, aga see, kui kurnav see minu jaoks on… uskumatu. Ma olen peale tööpäeva surmväsinud, ei taha kellegagi enam millestki rääkida. Sisuliselt inimvare. Ja terve järgmine päev tunnen erilist vastumeelsust igasuguse suhtluse suunal. Ometi on uus (töö)päev, uued suhtlemisvajadused, uued kohustused ja sama vana mask, mida kanda.

Vanusega on tulnud suur vajadus kaitsta oma energiat ja nüüd otsingi seda õiget teed, mismoodi seda võimalikult valutult teha.

Niisamuti muretsen ka tehisaru ja noorema põlvkonna pealekasvu pärast – kas need võivad mõjutada minu järgmist 20 aastat tööelus? Kas ma suudan jätkuvalt olla paindlik ja minna trendidega kaasa? Tegelikult tean juba praegu, et ei suuda, sest tänased suhtluskanalid ja -keskkonnad on mulle juba liiga kaugeks jäänud. TikTokiga suutsin veel sammu pidada, aga saan aru, et see on ka juba liiga old-school. Kui kunagi endast kümmekond aastat nooremaga kontakte vahetasin, arvasin, et see tähendab Facebook’is sõbrunemist, aga sain vastuseks: “Aa, old-school, okei, ma mõtlesin, et Instas.”

Ma ise tunnen end jätkuvalt trendika ja nooruslikuna, aga saan aru, et väga palju vaadatakse mind kui old-school-i. Et ma sellest ise aru ei saa, teeb olukorra veel ebamugavamaks.

Pikk sissejuhatav heietus, aga mu mõte on see, et olen alati blogimist kasutanud kui tasuta teraapiavormi ning mõtete korrastajat. Ehk aitab oma keskealiste mõtete välja kirjutamine mul endal neid ka paika loksutada ja paremini aru saada, kes ma täna olen, miks ma olen ja kuhu ma lähen.

Jah.