Keskealise naise mõtted

Viimasel aastal olen üha enam mõelnud perimenopausile, sest minuvanuses võiks see protsess justkui käivitunud olla. Ma küll mõtlen sellele, aga tegelikkuses ei tea, kas või mis faasis minu organism on.

Loen ja vaatan videoid võimalikest sümptomitest – öine higistamine, kehv uni, ebaregulaarsed päevad, tujude kõikumised, kaalutõus, ärrituvus ja ärevus jne. Kõik see on midagi, mis mul kunagi on olnud, nooremana. Enne.

Enne kui hakkasin tarvitama igasuguseid toredaid ravimeid. Näiteks määrati minu äärmiselt kaootilisele menstruatsioonile raviks rasestumisvastased tabletid, mis sisaldavad nii östrogeeni kui progesterooni – mõlemad hormoonid vist on olulised ka tujude kõikumises. Nende tõttu mul enam päevi ei olegi, sest ma üleliia tihti tableti võtmises pausi ei tee.

Või ärrituvuse ja ärevuse osas võtan juba aastaid antidepressante. Ma pole elus nii zen olnud. Kergelt ikka vahel ärritun, aga mitte midagi erakordset. Mitte midagi võrreldavat mõne-aasta taguse ajaga.

Kehva une tõttu tarbin ka unerohu, mis uinutab piisavalt hästi, et mitte tajuda kehva und ega teada eriti midagi öisest higistamisest. Okei, mõnel hommikul olen ärganud üsna higisena, maybe this is it?

Tõsi, kaal tõuseb ja rasv kõhupiirkonnas muudkui mitmekordistub, aga ma tean, et teen ka erakordselt halbasid toiduvalikuid ega jaksa isudele vastu panna. Ehkki see muudaks kindlasti nii mõndagi.

Aga see viib mind tagasi alguse juurde – kust ma tean, kas mul on käimas perimenopaus? Kas see on ehk juba käinud mõnda aega? Ma olin umbes 35, mil päevad hakkasid trikitama. Suvalisel hetkel võisin verre uppuda (tmi, sorri) ja see võis kesta nädalaid. Käisin korduvalt oma murega EMO-s, seal katsetati üht ja teist ravi, ükski ei töötanud. Korraks peatas verejooksu, nädala pärast uuesti. Mulle määrati seal isegi tabletiabordi tablett “ravi”, teadmata miks, aga see loomulikult ka ei aidanud. Tagantjärgi mõtlen, et äkki see oli esimene samm perimenopausi suunas?

Või see tohutu ärrituvus, ärevus ja kõik negatiivsed tunded, mis viisid depressioonini – äkki see polnudki töisest läbipõlemisest, vaid tööstressile andis boosti juurde ka ligihiiliv perimenopaus, mis kõike võimendas? Võimendas seda, et ma ei suutnud pea üheski olukorras jääda rahulikuks? Võimendas seda, et mu vererõhk oli esmakordselt kõrge (ahjaa, vererõhu rohtu võtan ka)? Ma ju tõesti ei tea.

Mõneti oleks see teadmine isegi lohutav. Ühelt poolt tähendaks see, et asi algas nii piisavalt märkamatult, et ma ei jõudnud selle pärast stressi minnagi. Teiselt poolt aga seda, et ehk saab see siis ühel hetkel ka poolmärkamatult läbi.