Täna arutasime lõunalaua kolleegidega pensioniteemal. Igaühel meist olid erinevad mured ja küsimused. Kui mina vaatasin hirmuga, kui kaua ma pean veel töötama enne, kui pensionile saan, siis teine kolleeg vaatas oma potentsiaalse pensioni summat ja ahhetas, et kuidas üldse sellise summaga peaks tänase elukvaliteedi juures ära elama. Kolmas kolleeg leidis aga, et no problem – me nagunii pensionit saama ei hakka, sest pole lihtsalt enam kedagi, kes pensionäre ülal peaks.
Kahjuks ei ole ma kunagi olnud kõige rahatargam inimene. Raha tuleb, raha läheb, raha ringleb. Ma ei investeeri, ma ei kogu. Ma tean, et see on olnud ajalooline viga, sest muidu ei tunneks ma finantshirmu oma tuleviku ees.
Täna saan ma üle keskmise head palka ja olen harjunud sellega mugavalt ära elama. Kui keegi ütleks, et võtame nüüd siit neljandiku ja ela sellega, siis… vabandust, aga nälg, katastroof, sest ma ei oskaks. Okei, ma loodan, et päris vanaduspõlves olen lahti saanud laenudest ja liisingutest ning elan sellevõrra murevabamalt, aga ometi – ma ei tahaks lõpmatuseni tööl käia, et inimväärsemalt elada.
Võite ju öelda, et ise olid loll, et oma teise samba välja võtsid ja seda kohe kuhugi ei investeerinud. Olingi. Aga tol hetkel oli sellel rahal teistlaadi – kohese investeeringu – vajadus. Ja kolmandasse sambasse kogun sisuliselt piskut. Selle raha väärtus on 20-30 aasta pärast nii-ehk-naa kustunud.
Ma ei usu, et pension päris ära kaob, aga usun nt rahvapensioni vmt kontseptsiooni, kus pension on mingist vanusest lihtsalt fikseeritud summa, mis peaks elementaarse ära katma. Aga kindlasti ei ole tulevikupensionärid enam padurikkad, kes võivad mitu korda aastal soojamaareise lubada.
Või ongi lahendus lihtsalt töötada surmani? Aga mis elu see siis on? Ma olen ammu aru saanud, et elu mõte ei saa olla töötada. Töötama peab selleks, et päriselt elada. Ja jube nukker oleks tulevikus tagasi vaadata ja nentida, et liiga palju on tööd tehtud ja liiga vähe päriselt elatud.
Mulle on alati tundunud, et olen juba liiga vara, et alustada investeerimist ja et need summad, millega julgeksin riskida on nii marginaalsed, et see kõik tundub juba ette nii mõttetu. Kui seda kirja panen, saan aru, et see kõlab lihtsalt käegalöömise ja ettekäänete otsimisega ning ilmselt ongi. Võib-olla peaks proovima. Võib-olla hakkab meeldima. Võib-olla kindlustangi pisutki oma vanaduspõlve. Võib-olla läheb seda investeeringut vaja hoopis varem oma tervise eest hoolitsemiseks. Who knows…
40+ on selline veider limbo, kus sa ühelt poolt oled piisavalt noor, et tegelikult öelda, et pool (töö)elu on veel ees, aga teisalt oled piisavalt vana, kus juba alateadlikult tunned hirmu, et “kes sinuvanust ikka enam tööle tahaks”. Ja nii ma istun töölaua taga, 40+ ja mõtlen hirmuga pensionile.
Keskealise naise mõtted 
Lisa kommentaar